Tuuli Stewart, ettevõtluskonsultant ja -koolitaja

Uus sügis, uued tuuled.

Plaanis oli hooaeg sisse juhatada väikeettevõtluse keskkonnaanalüüsi ja üldise majandusmaailma ülevaatega, miks järjest ähvardavam näib, kuid ei saa alustamata jätta kõige põletavamast. Mitte ainult Covid 19 ei suuna meie elu sel sügisel (läbi poliitiliste ja majanduslike muudatuste, milledest juba järgmistel nädalatel) – kohalikku pisiturgu on kõigutamas veel üks „kopteritelt“ paisatud „vaba raha“ – üksikisikute II pensionisambasse kogutud akumuleeritud vara. Kokku võetakse sellega sambast, erapankadest ja ka riigikassast pärast maksude tasumist välja ca 1,3 miljardit €. Lisaks muudele üha tugevnevatele turu moonutustele avaldab see akuutset kohalikku mõju lähema poole aasta jooksul, pikemad mõjud on mitte nii nähtavad, kuid kahtlemata olemas. Majanduse mullistumisele ja lõhkemisele annab see oma tõuke.

Oleme juba õppinud, et muutused ei ole halvad. Muutused on muutused. Nende juures tuleb aga tähele panna, millise vaatenurga ise võtame, kuhu hea/halva skaalal ennast asetame ja kuidas ning kui palju seda asukohta mõjutada saame.

Sambast

Eestis on II sambasse pensionit koguvaid inimesi ligikaudu 760 000. 2021 septembrist saavad inimesed Eestis oma II samba pensioni kontolt soovi korral raha välja võtta. Umbes 200 000 eestlast ongi juba avalduse teinud, st otsustanud oma raha mujal kasutada ja mitte hoida seda oma kunagise sambakindluse ja renomee kaotanud pensionifondides. Lisaks on noorematele selgeks saanud, et sõna „pension“ hakkab üsna varsti tähendama midagi hoopis muud kui nende vanavanematele – ei, see ei ole garanteeritud stabiilne kindlustunne vanaduspõlves, mis lubab finantsiliselt edasi toetada oma lapsi ja viia puhkusereisidele lapselapsi. Raha virtuaalsus, volatiilsus, sõltuvus poliitikast ja mitte (ainult) kohalikust on vaid mõned tegurid, mis on muutnud suhtumist kogutavasse rahasse, panka kui „hoiukassasse“ ja elamist tänases vs aastakümnete kaugusesse. Muutusi on inimeste elus üha rohkem, üha sagedamini ja muutuva suunaga. See mõjutabki seda, kuidas reageeritakse võimalustele ja pakkumistele, turu muutustele. Omaette teema on muidugi see, et miks see II sammas loodi, miks nüüd vabaks lasti ja mis on olnud planeeritavad vs tegelikud võidud ja kaotused erinevatele osapooltele – inimene, riik, pangad, ettevõtlus jne.

Kohe-kohe paisatakse meist paljude pangarvele, kui see pole juba juhtunud, summa, mis on suurem igapäevaseks peost-suhu eelarveks. Samas – midagi peaks sellega nagu ette võtma. Mida siis võetakse ette selle keskmiselt 8-9 tuhande €?

Väike märkus – kui loete lehest või eriti veebist soovitusi selle raha kasutamiseks, vaadake palun väikest kirja – ega see äkki ei ütle „sisuturundus“, st reklaamtekst pangalt või muult meelitajalt[1].

Sambast lahkujad

Kui vaadata, kes on siiani (september 2021) II sambast lahkumise avaldused esitanud, siis on näha, et prognoosid on olnud küll erinevad, need ei ole aga paika pidanud:

1. eeldati, et lahkuvad pigem vaesed. Tegelikult lahkuvad aga mediaanis need, kelle igakuine sissetulek on kohalikke olusid arvestades päris hea (Joonis 1[2]).
2. eeldati, et lahkuvad madala haridustasemega st viisakalt öeldes mitteteadlikud elemendid – esitatud faktid seda praegu ei kinnita  
3. lahkujate vanus – teisest sambast lahkuja keskmine vanus on 41 aastat; Rahandusministeeriumi andmetel on suurim osa lahkujaid 35-49 aastased (48%), neile järgnevad 25-34 aastased (28%) ja 50-59 aastased (22%) /jah, kuskile on kadunud statistilised 2%/
4. ei osatud ette näha, millise summa kogunud pigem lahkuvad – kui teise sambaga liitunul on keskmiselt kogutud umbes 7 000 €, siis lahkuda otsustanud inimestel on kogutud keskmiselt 8 468 € (Joonis 2). Neile oleks justkui võinud näida, et „asi töötab“. Kui kogutud summa jääb alla 2 000 €, siis seda pigem välja ei võeta. Samuti on lahkujaid vähem nende hulgas, kel on kogutud üle 15 000 €. Kes need on ja miks on otsustatud üht või teistpidi jääb nüüd sotsiaalteadlastel järgmised 5-10 a arutada ja teadausartikleid kirjutada.
5. kõige suurem osakaal lahkujatest on Ida-Virumaal (Joonis 3), niigi hapra sotsiaalmajandusliku tasakaaluga piirkonnas. Just sinna on juba olnud kõige rohkem riigi abi vaja, tulevikus pilt ei parane. Miks küsitlused seda ohtu ei valgustanud?

Üllatusi on veelgi, aga küllap on sinna mõistlik pilk heita nt poole aasta pärast. Praeguseks esitatud erinevad statistilised näitajad on omavahel sidumata, seega ei saa selgetest (rist)sõltuvustest veel rääkida. Huvitav oleks ka näha statistikat kunagiste hoiukassade aegadest – ka siis oli lahkujaid, riigi vankumatusse uskujaid, seiklejaid ja oma isiklike hädade rahaga plaasterdajaid.

Mis on muutunud? Kas eestimaalane on muutunud?

Kuhu pannakase II samba raha?

Kõigepealt, kui palju „teenis“ II sammas inimesele raha?

Saades Eesti keskmist palka ehk ca 1 500 € kuus, bruto (iseasi, kes seda üldse teenis), siis oleks igas kuus II samba kogutud summa 60 €, aasta peale 720 € ja 10 aasta peale 7 200 €. Nice! Lahkumisel on aga üks trikk – kõigi II sambast väljuvate inimeste väljamaksetest peab riik kinni 20% tulumaksu. Mis on ju kummaline, kuna inimene pole saanud seda raha vahepeal kasutada, seega kahju kannatanud mitte tulus olnud ja raha nüüdisväärtus on hoopis teine kui nt 10a tagasi, kui see % kinni peeti. Siiski, seega kui inimesel on II sambast saada nt 5000 €, siis 1000 € tuleb sellest maksta riigile. Pensionärid ja pensionieelikud (pensionini <5 aastat) saavad II sambast väljuda 10%-lise tulumaksuga. Need %-d kehtivad ühekordse väljamakse puhul.

Lotovõitjad. Küsitlused ja käitumisuuringud näitavad, et ca ⅓ inimestest kulutavad selle raha lihtsalt ära. Mida tähendab, et „kulutavad lihtsalt ära“? Inimestel tekib nn lotovõitja sündroom – kuigi see raha antakse vaid korra elus, tekib inimestel peas „lennuk“ st tunne, justkui hakkakski selline küllus neid külastama regulaarselt. Sellesse gruppi kuuluvad sagedamini 50+ vanused ja madalama formaalharidusega inimesed, kel tekib tunne, et „vähemalt korra elus saan endale lubada“. Kui teie naaber või sugulane on sellest grupist, näete ilmselt ootamatuid grillipidusid, teist pruugitud autot või suuremat telekat ja puhkusereisi. Ja siis jätkub vanaviisi. Need inimesed ongi eriti magus saak igasugu tolmuimejate ja pakettide müüjatele.

Pidu kinnisvaras. Ca ⅙ inimestest on plaaninud kasutada seda raha 1) kas oma eluaseme parendamiseks või 2) osta kinnisvara nn investeeringuna ehk tagavaraks, raha paigutusena kindlasse vääringusse. Sellega paisatakse väikesele ja suhteliselt suletud turule 30-35 000 uut „tegijat“. Esimesi on kerge mõista – soe vesi, parem rajoon, oma tuba, ämmast eraldi – need on inimlikud ja loomulikud soovid. Nn investeerijate jaoks peaks nende valik olema lihtsalt kindlam pensionisammas kui kõikuvad turud. Usk, et kinnisvara läheb alati kallimaks toetab tugevasti seda otsuse suunda. Tegelikkuses tuleks selle „investeeringu“ juures arvestada mitut momenti, mida ostmisel ei nähta:

• Kinnisvara on rahaline kohustus, mitte likviidne vara (mõtisklege selle üle)
• kinnisvara nagu iga vara vajab hooldamist ja see omakorda nõuab ressursse (eriti vanemate inimeste puhul oluline faktor) – inimest, teadmisi, aega, raha, energiat jne
• üürihinnad reageerivad samuti turu muutustele ja need on erinevates sektorites erinevalt muutuvad – jälgida tuleks mitte ainult sektorit vaid ka trende
• kui ostetakse pangalaenuga, tuleks tootlikkusest maha lahutada laenuraha ja arvestada sellega, et laenuga kaasnevad riskid (kuni vara kaotuseni)
• juba lähenevad majanduskriisi märgid peaksid tegema ettevaatlikuks ja andma märku, et pidu ja pillerkaar ei kesta lõputult – milline on vara tootlikkus/kulu uues situatsioonis?  Kas neid muutusi ja uut situatsiooni suudetakse endale kirjeldada?

Mis saab ülejäänud rahast?

Ega me täpselt tea ja eks kõik need siingi esitatud prognoosid ja arvatavad arvud, mis kokku kogutud erinevatest allikatest, taha aega enese näitamiseks ning veelgi enam – selgitamiseks. See on nüüd lõpeks inimeste isiklik raha ja isikliku juures peaks miski ka isiklikuks jääma. Suur osa sellest rahast peabki hajuma – ema annab pojale, peika ostab pruudile lõpuks sõrmuse, laps pannakse erakooli või näiteringi, vanaema saab uue trepi või kasvuhoone – raha kulub meie endi elude elamiseks.

Riigi ja panga põhivara on usaldus

Kõige tugevamaks argumendiks lahkumise ebamõistlikkuse selgitamisel on peetud 4% kaotust brutopalgast, mille riik omalt poolt inimese pensionisambasse lisab. Siin jäetakse aga märkimata raha nüüdisväärtuse ja tulevikuväärtuse suhe ning raha iga-aastane inflatsioon ja elatustaseme tõus, st mida seesama 1€ tegelikult inimesele anda suudab. Lõpuni rääkimata on ka see nüanss, et paljudel, kes raha välja võtavad, on olemasolevad laenud, põhiliselt seotud eluasemega. Laenu intressi siia juurde lisamisel (ehk tuludest maha arvamisel) hakkavad numbrid pisut teistpidi paistma – vähendades oma igakuist laenumakset võib homne hoopis lõbusam paista. Lisaks muidugi meelerahu.

Miks inimesed varem ei arvutanud? Mis muutus?

Muidugi, kõigepealt andis muutuse tekkinud vabadus, võimalus ise otsustada. Teiseks tugevaks argumendiks on nõuka-ajast tulnud inimeste osakaalu vähenemine ja ka nendest osade meelemuutus:

1. pension ei ole enam ainus võimalus oma vanaduspäevi (miks mitte ka muul viisil vähenenud töövõime või -tahte perioode) kindlustada,
2. pension ei pruugigi olla see sammas, millele on mõistlik oma tulevik ehitada,
3. usaldus riigi vastu (millise riigi – Eesti või Euroliidu?), st selle vastu, et ma tean, mis on ja mis tuleb
4. kuna hüppeliselt kasvas liitumine III sambaga, oleks mõistlik kõigil osapooltel üle vaadata, mis on pakkumised/võidu võimalused ja kuidas neid inimestele esitletakse. Säästmine tulevikuks on endiselt in, aga valitakse, kus ja kuidas. Kui valikuid on.  

Mälus püsivad riigikorra muutused (ka EV võib olla muutuv suurus, selle suhe muu maailmaga ju on), rahareformid ja nendega kaasnevad lubadused vs tegelikkus (nt kampaania, et euro hinda ei kergita), riigi juhtijate kiire vaheldumine ja nende renomee – see kõik avaldab mõju praktilises elus tehtavatele otsustustele, on suhteliselt pika viitega kuid siiski muutuv. Olulised on siin jälgitavad trendid. Pankade reklaam (eraettevõtted, mis teenivad igal aastal hiigelsuuri kasumeid) teatavate otsuste kasulikkusest ei kõla sageli inimese enese poolt vaadatud seisukohtadena, ka siinsed inimesed harjuvad pisut arvutama, saavad oma kogemused, mõned õpivad. Kuigi pangad püüavad praegu mõjutada just 55-59-aastasi (see on nende eeldatava suhtumise tõttu tegelikult mõistlik), kellede väljamakse tulumaksu määr muutuks 2-6 aasta jooksul 20>>10-ni, ei ole see mõjutanud kuigi suurt hulka lahkumisavalduse esitanuid. See viitab aga sellele, et pigem on tegemist kogunenud emotsiooni välja elamise mitte pragmaatilise arvutamisega, millele pangad rõhuvad. Emotsioonid on aga ilmselt ikka nende eelpool toodud põhjuste pärast ja tõesti – kus on garantii, et järgmine valitsus ei sulge juba avatud väravaid või ei muuda reegleid? Kõik ju muutub. Isegi sambad. Seega on isegi imekspandav, miks on avaldusi nii vähe. Unustati? Tint sai otsa? Ei tea veel.

760 000st inimesest on niisiis tänaseks otsustanud raha välja võtta ca 200 000. See number võib kasvada ja ilmselt kasvabki. Ometigi, tegelike avalduste esitamiseni jõudis märksa vähem inimesi, kui näitas esialgne hirmuprognoos: 2020 novembris tehtud küsitluses plaanis 56% ehk vaid pisut üle poole pensioni teise sambaga liitunud tööealistest sissemaksetega jätkata ning raha mitte välja võtta. See oleks tähendanud, et lahkumisavalduse võib esitada kuni 330-335 000 inimest.

Ettevõtlikud

Kiiresti tekkis turule, nähes nõudlust, ka vahendusfirma(sid) – nt vabaks.ee platvorm. Veelkord signaal riigile – mingid asjad jäid ilmselt läbi mõtlemata ja vaakum täideti. See, et täna on noored ja ettevõtlikud riigiga kohtus vaidlemas ja pigem karistada saanud, on teine lugu, mis vajaks lahti rääkimist. Jah, muidugi oli see kiire rikastumise idee, aga briljantne ju selle nõudlust arvesse võttes ja hmh, kas süüdistajatel pole üheks motiiviks mitte pisuke kadedus. Kehtiv seadus ju ütleb, et äriühingu (nt OÜ) eesmärgiks on tulemust maksimeerida ja kindlasti toota kasumit, kasutades avatud turul ära nõudluse/pakkumise loogikaid mitte minnes vastuollu kehtivate seadustega. Lihtne.

Kes olid need, kes tahtsid oma raha kohe kätte saada? Ja ka teada, kui palju neil siis reaalselt opereerimiseks on, sest fondis oleva täpset summat enne 1. septembrit ei avaldatud. Veel üks nüanss, mis jäeti kasutamata. Vabaks platvormi kasutajate profiil oli eripalgeline – seda kasutasid nii noored, kes kohe reisile mineku raha või oma kodu sissemakset vajasid kui ka koolidirektorid, ehitajad, ettevõtjad, töölised. Mida me siit õppisime?

Kokkuvõtteks

Kui õnn tuleb nii robinal õuele, siis tuleks hoida selget pead ja igaks juhuks ka lükati tagataskus. Mõistlik oleks ka leida üks usaldusväärne ja ausameelne nõustaja, kes suuremat pilti oskaks vaadata just selle inimese/pere vaatevinklist.

Kõigile lotovõitjatele igatahes palju õnne!  

---

[1] Erinevad fondivalitsejad on kõigi oma kohustuslike pensionifondide peale kokku kaotamas mahtu järgnevalt: SEB: 27%, Swedbank: 27%, Luminor: 25%, LHV: 21%, ja nt tundmatu Tuleva: 10%. Enim kaotavad suurpangad ning vähem muid pangateenuseid mitte pakkuv Tuleva, mille fondides on sarnaselt indeksfondidele tõenäoliselt suuremad kogumishuvilised.

[2] Jooniste allikat ei ole näidatud, vaid ühel on viide Rahandusministeeriumile: