Lapsepõlv ei lase lahti

Araabia külas on 21 enam-vähem samaealist poissi ja pinu tüdrukuid, kellega meestevägi eriti ei arvesta. A1 ja veel üks eestlane Lembit ning üks ingerlane Harri, kes ka nagu eestlaste kirjas. Ülejäänud 18 on nõndanimetatud venekeelsed. Tegelikult on rahvuste paabel uskumatu. Korealasest vepslaseni. 12 aasta pärast on neist koloonia või päris vangimajaga tutvust teinud 13. Kaks vennikest on selleks ajaks segastel asjaoludel maha löödud või niisama surma saanud. Seltskonna liidriks Algis, sõja ajal Prantsusmaal söekaevandustes töötanud ja Nõukogude Liitu tagasi meelitatud leedu perekonna võsu. Tänaseks kahemeetrine tõeline leedu tümikas. Heas mõttes. Lapsepõlves mitte eriti. Jõuguliider muidugi ei saagi olla mingi pehmekene. Tema jõuab ka ainukesena venekeelsetest keskkooli. Uuel ajal kolib ta Klaipedasse, kus temast tuleb tubli nahavabrikant. Ülejäänud eakaaslased pudenevad aeguigi ilmalaanen laiali. Kes joob end surnuks, kellest tuleb tubli eestimaalane. Kohapeale jäävad Lembit ja veel üks mõistlikumat sorti mehike. Selline tasane töötaja, keda ei näe, ei kuule. Aastatega selgub, et ta on Eesti meister mingis kabeliigis ja hinnatud noorsoojuhendaja. Olevat ise kirjanduse põhjal asja selgeks teinud ja nii see olla läinud. Milline on Araabia küla osa selles, ei ole selge. A1 saab kamba liikmeks. Ta on asendamatu, kui sõjamängudes on vaja olla sakslane. Sakslased muidugi võita ei tohi. Kui tekib kahtlus, peetakse mäng kinni, A1 kindlasti ja vahel terve tema pool samuti saavad leebelt üle kurgi ning võitlus läheb jälle edasi.

Siiani on A1 elukene kulgenud etteantud mallide järele nagu jõgi kallaste vahel. Kõik oluline ja muidu ka on kuidagi kusagilt ette kirjutatud ja endal pole vaja eriti muretseda, et mis värk. Triivid vaikselt allavett ja lased vilet. Nüüd ühtäkki hakkab olukord muutuma. Tuleb ujuma hakata, et pinnale jääda. Tuleb hakata mõtlema ja vaatama, kuidas edasi. Ise otsustama. Ei ole enam abi koolist ega armsatest vanematest. Ka mitte sõpradest. Tõnu läheb rauakooli, Enn hakkab autojuhiks, teine Enn läheb Tartu medkooli, Olev EPAsse, Kalev metsameheks. A1 jaoks on üks asi selge – mida iganes, ainult mitte Vene kroonu. Mis kindel, see kindel. See on see, mis otsustab. Ainuke mõistlik lahendus – ülikool. Sandiks või hulluks ajamine olgu kaalumisel viimases hädas. TPI seoses nõrgukeste matemaatikate, füüsikate ja keemiatega langeb ära. Pedagoogiline passus on kuidagi nõrgavõitu ja kaunid kunstid on kahtlased nii väheste talentidega. Pole parata, peab kokku võtma kogu olematu mehisuse ja tunnistama, et Araabia külast on muusad vaikselt, jälgi jätmata mööda hiilinud. Põllumeest temast ei saa, sest põllumees peab vara ärkama. Ei, EPA, ei! Niisiis, kui ülikool, siis Tartu Riiklik Ülikool.

Tuleb välja raalida, kuhu kindlasti sisse saab. On ainult üks katse, nagu sapööril. Filoloogiad ja ajalood meeldiks küll, aga Jõhvi English on tasemel “Do you, do you, no hujovo duju”. Arsti on hirmus konkurss. Ei või riskida. Kehakultuuri on tehtud ja saab elus teha niisamagi. Jäävad loodusteadused. Geograafiat pole mõtet õppida, sest taksojuht teab isegi, kuhu sõita, ja geoloogiast pole üldse mingit aimu. Jääb siis bioloogia. Eluteaduste kõikekattev vihmavari võiks ju nii lai olla küll, et üks sellel ajal veel kiitsakas A1 tema alla ära mahuks. Nii teemegi! Ja Jõhvist jeehat! Kurat. Aitab küll sellest vene värgist. Tänased Tallinlased, olge valvsad!

Stuudiumi aeg viib kokku terve pinu iseäranis huvitavate eakaaslastega. Võtame näiteks Ennu. Tema on peaaegu ainus, keda enam-vähem kõik teised tarkurid on valmis tunnustama kui geeniust. Tema olulisim võime on maailma kõige suurematest saladustest ja probleemidest välja ekstraheerida nähtuse kokkuvõttev olemus ja oskus see lihtinimesele arusaadavasse keelde kokku võtta. Juba ülikooliajal tegeleb ta ühtviisi edukalt universumi tumeaine idee kompamise, Nostradamuse ENNUstuse tõlgendamise ja naisinimeste seksuaalse alateadvuse käitumismallide teadusliku selgitamisega. Esimese kursuse talvel Kvissentali ühiselamus ei tule nad ühe nümfiga kaks nädalat järjest voodist välja. Intrikaaslased väsivad toitu ja jooki tassimast ja ukse alt sisse lükkamast. Tema käes on käkitegu ära seletada, miks võileib kukub vorstiga allapoole või kuidas töötab tuumapomm. Kui vaja, võtab kasutusele kogu inimkonna teenistuses oleva matemaatilise loogikaaparatuuri ja integraalarvutuse.

Ühel hetkel jääb A1 hätta üldfüüsika eksamiga. Kutsub Ennu appi. “Pole hullu,” ütleb kohale rutanud sõber ja avab tuhmile tuimurile kahe tunni jooksul kõigi 40 eksamiküsimuse siusulised olemused. “Nüüd võtad vööni paljaks(?), istud materjaliga laua taha, paned nina alla klaasi vett (?) ja enne magama ei lähe, kui eksam käes.” “Miks vööni paljaks ja vesi?” ei saa uskumatu A1 aru. “Selleks, et mingeid kiusatusi poleks,” ütleb teadjamees ja läheb rahulolevalt Humalasse. Eksamil juhtub vastaja ühes vastuses viitama Ennu tõlgendusele asjast. “Kas E ise nii seletas? Siis võime eksamineerimise lõpetada. Hinne hea!” Kahju, et sel ajal ei taibanud Ennu käest küsida, mis on õnn, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha.

(Baikali-Amuuri magistraalraudtee)

Töötame vanade sõjaeelsete vangilaagrite ja kaevanduste piirkonnas Jenissei kanjonist 25 kilomeetri kaugusel. Topograafilisel kaardil on jõe kiiruseks märgitud 11 kilomeetrit tunnis. See on ju ekspress, mis saaks meid vangimajast vabadusse viia! Mida teeb merel laevahukust pääsenud mees? Ehitab loomulikult vrakist parve! Mõne tunniga kogume vanadest stollidest parve tegemiseks vajaliku koguse ehituskobasid ja tuletame seejärel õhtul lõkke ääres tööseltskonnale lahkel, kuid veendunud häälel veel kord meelde, et meie tööleping lõpeb kuupäeval X kell see ja see.

Naer. “Hahahaa. Kuhu te ikka minna saate?” “No see on juba meie mure,” vastame. Oleme veel varasema tegevuse käigus varunud veidi süüa, kirve ja kahemehesae. Sellise varustusega taigas hätta ei jää. Olen siiani kindel, et kui oleks väga olnud vaja, siis Zograf oleks need asjad meile kaasa andnud. Väiklus ei ole see omadus, mis tõelist vene hinge iseloomustab. Belamori kimudes ja pead vangutades tuleb ta meiega Jenisseini kaasa. Kuidas kogu lugu ülemustega ära klatitakse, seda me ei saagi teada. Ja üldse oligi neil naisega vist plaan kuhugi Kaug-Põhja ära kolida. Meie töö peavad ilmselt ära tegema tüssunud Slavka ja Vaska. Nad ongi siiani meie seljas sõita saanud. Las punnivad nüüd ise ka.

Pidulik presiidium maigutab laval pidulikult suud ega oska midagi peale hakata. Aulakoridoris sisistab mööda kiirustav endine õppejõud Aadu jooksu pealt: “Kahju, et lõpetasite, Raudsepp!” Tartu peale läheb ringlema kõlakas hirmsast vastalisest väljaastumisest. Küll on kõnemehed kinni võetud, küll seina äärde pandud. Tegelikult istuvad vandenõulased Humalas edasi ja on enestega vägagi rahul. Ülikool on läbi. Lapsepõlv on läbi.